Kui riik appi tuleks, võiksime end peagi võrrelda Šveitsiga

kui riik appi tuleks, võiksime end peagi võrrelda Šveitsiga

Inimesed tahavad elada linnakärast eemal ja teha kaugtööd. Ettevõtted pingutavad, et seda neile võimaldada. Kui riik sama palju ära teeks, võiksime ennast päris kiiresti võrrelda näiteks Šveitsiga, kirjutab ärikinnisvara arendaja Restate nõukogu liige Ardi Roosimaa.

Vajadust iga päev linna sõita ja kontorist tööd teha on tänapäeval vähestel valgekraedel. Kaugtöö on normaalsus ja inimeste liikumine määratud punktide vahel ei ole enam nii kriitilise tähtsusega. Samas näitavad suuremate keskuste liiklussõlmedel tekkivad ummikud teistsugust reaalsust.
Kus on konks?

Suur osa majandusest koondub ajalooliselt suurematesse linnadesse ja nende ümbrusse. Väide, et ka kaasaja taristu areng on lähtunud eeldusest, et kõigil on oluline pääseda linna … vastab tõele ja ei vasta kah.
Väikekohad jäävad teenuskonkurentsis alla
Mida rohkem inimesi, seda rohkem raha – nii äris kui ka avalikus halduses. Kui ärikasumi tootmiseks võib inimene paikneda suvalises kohas maailmas, siis maksutulu kogumiseks peab ta olema kuskile sisse kirjutatud. Võidab seega asum, kes suudab pakkuda enim elukohti. Kõige rohkem maksutulu võrdub ühtlasi kõige suurema hulga teenustega.

Kuigi töömaailm lõikab end territoriaalsetest piiridest järjest rohkem lahti – istun rõõmsasti vihmasel Vilsandil ning pean kohtumisi nii Londoni, Pariisi kui ka New Yorkiga –, näeb riiklik regionaalpoliitika ette postkontorite, koolide ja teiste teenuste sulgemist väikekohtades, sundides nii inimesi tõmbekeskustesse. Sellega on liiklusummikud tagatud, kuigi vajadust linna tööle sõita on üha vähem. Autostumine koormab keskkonda ning majanduslik kihistumine võtab hoo üles.

Suurte keskuste kasv on pealtnäha vahva asi, aga see kallutab majandust. Polariseerumine loob väga suure ebakõla erinevate majandusharude vahel, alustades tööjõu kättesaadavusest ja lõpetades ebaloomuliku hinnadiferentsiga.
Tugevad regioonid seevastu rikastavad ja toetavad majanduse laiapõhjalist arengut. Laiapõhjalisus omakorda aitab kriisidega toime tulla ja tagab neist kiirema väljumise.
Kõige selle heaks teevad ettevõtjad väga tugevat tööd. Kui riik omalt poolt sama palju ära teeks, võiksime ennast päris kiiresti võrrelda näiteks Šveitsiga, kus piirkondlik kõrge elatustase paistab silma igast külast.
Restate’i äritegevuse laiendamine Tallinna lähivaldadesse on meile olnud mitmes mõttes silmade avaja. Kõigepealt muidugi kasvu kiiruse osas – inimeste huvi liikuda linnakärast looduslikku keskkonda on üha suurem.
Tallinna lähedal on nendeks peamiselt hästi toime tulevad noored pered. Paljud neist liiguvad igapäevaselt linna vahet, aga järjest suurem osa pigem väldiks seda. Nad on suutelised tegema kaugtööd, kohalik omavalitsus pakub neile koole ja lasteaedu. Paljud arenevad ettevõtted kolivad neile lähemale ning pakuvad väärikaid töökohti. Neid ümbritsevad puhas loodus ja lõputud sportimise võimalused. Ainuke puuduv osa on teenused ja toit.

Selle valemi mõistmine muutis ka meie suhtumist ärihoonete planeerimisse. Kümneid aastaid toimunud külapoodide sulgemise asemel tuleks neid taas avada. Suuremad kaubandusketid on selleks juba valmis ning kohalikud omavalitsused sellest samuti selgelt huvitatud, otsides aktiivselt kontakti ärikinnisvara arendajatega.
Näiteid on Tallinna ümbrusest võtta igast ilmakaarest: Tänassilma ettevõtluspiirkonna lähistele kerkinud uusasumid või, vastupidi, vanemate külade nagu Kangru, Peetri või Luige kasvu toetamine uute ärihoonete ehitamisega. Viimane neist on eriti ehe näide. Luige elupiirkonnas, kus nagu igas teiseski väikeasumis aegu tagasi pood ja postkontor suleti, avab peagi uksed Luige Keskus – kaasaegne hoone, mis toob kogukonnale teenused taas rattasõidu kaugusele. Ja nii on jälle linna vähem asja.
Valglinnastumine on surnud, elagu valdlinnastumine!
Kunagi pandi linnast välja kolimisele nimi: valglinnastumine. Ühekülgne termin, mis iseloomustab sõltuvust ühest tõmbekeskusest ja eeldab, et ainult linnas saab inimestele pakkuda kõikehõlmavat heaolu. Tänane maailm on aga palju mitmetahulisem.

Enam ei kehti isegi unistus piirkondlikust tõmbekeskusest, kuna inimesed kogunevad pigem kogukondadesse, mitte maakondadesse. Kogukond võib olla iga ühiskondlik rakuke, aga kui selles koondub juba 5000 inimest, on sel piisavalt kaalu, et olla atraktiivne ka suurematele teenusepakkujatele. Elatustaseme ja ostujõu kasvades on samaväärset teenust võimalik pakkuda ka väiksemates kogukondades.
Lõppude lõpuks eeldab see lihtsalt nägemust, otsustusjulgust ja otsuste täide viimist. Konks peitub niisiis kunstlikult hoitavas vajaduses linna sõita – lähemale teenustele, mida saaks aga pakkuda ka väikekohtades.
Lisaks heaolu aspektile oleks sellel ka väga märkimisväärne keskkonna argument, sest pendelränne on üks suuremaid õhureostuse allikaid. Kohalikud keskused on elujõulised ja jätkusuutlikud.

Riik, kas tuled kaasajastatud regionaalpoliitikaga appi?